Konilaud

Tegemist on rändava teosega, mis asus 2021. aasta juunini Tallinna Sadama D-Terminalis. Konilaua valmimislugu kajastav video asub YouTube’is.

Hinnanguliselt jöuab kogu maailmas loodusesse 4,5 miljardit koni aastas, kaaluga 500 000 tonni. Konireostuse suurim tegelik pöhjus on aga inimeste teadmatus. Nimelt levib väärarusaam, et need lagunevad looduses nagu iga teinegi orgaaniline komponent, mistöttu ei pea inimesed neid sageli isegi prügiks. Suitsufilter on aga tehtud plastmaterjalist, mis laguneb looduses väga aeglaselt, vöttes aega 6 kuud kuni 15 aastat, ja mille osakesi vöivad ekslikult süüa nii loomad, linnud, kalad ja löpuks ka ju meie ise.

Eestis satub igal aastal tänavale ja sealt edasi kanalisatsiooni ligi miljard suitsukoni. Suitsetajatel on komme konisid ka otse kanalisatsiooniauku visata, arvates, et veepuhastusjaama filter püüab need kinni, ent tegelikkuses suubub suurem osa vihmaveest koos konide ja muu tänaval vedeleva väikeprügiga otse lähimasse veekogusse. Tallinnas näiteks ei läbi üle poole sadeveesüsteemist puhastusjaama. Sellest pole inimestel aga tihti aimugi, koni surfab otse merre ja nendest on saanud ka Läänemere suurimaid saastajaid. Suitsukonis on peidus üle 40 ohtliku keemilise ühendi nagu näiteks atsetoon, ammoniaak ja arseen, mis pöhjustavad vette sattudes merebioloogiale suurt kahju.

2019. aasta kevadel tekkis meil soov anda olukorra parandamiseks omapoolne panus, mis aitaks tösta konireostuse teadlikkust. Sealt edasi sündiski idee konid kokku koguda ja teha neist üks omanäoline ning rändav kunstiteos. 2020. aasta juulis valmis Konilaud. Laua alumise osa meisterdas John Kaju, professionaalne purjelaudur ja paadimeister Saaremaalt. Konidisaini autor ja teostaja on aga kunstnik Ines-Issa Villido. Konid on kaetud tugeva epoksiidvaiguga, mis kinnitab need jäädavalt aerulauale ega lase kahjulikel kemikaalidel keskkonda eralduda. Ja vastuseks uudishimulikele: jaa, laud püsib veel ja sellega saab söita; ei, Konilaud ei haise.

See on Konilaua lugu. Nüüd siis tead, räägi teistele ka ja aita sönumit edasi viia.

Usalda vaala

Skulptuur “Usalda vaala” vöi illiku metsavaalake valmis 2023. aasta I Land Soundi festivaliks. Ta on oma 5-meetrise pikkusega suuruselt töetruu: veidi priskem kui vastsündinud küürvaalapoeg. Skulptuuri keha katavad kalavörgud ja suitsukonid, mis on samas ka ühed suurimad maailmamerede saastajad. Vaalade ja muude veeloomade köhtudest on leitud tohututes kogustes plasti, sealhulgas suitsukonisid, ning kalapüügist merre triivima jäänud vörgud on vaalade elule suureks ohuks, kuna loomad vöivad sinna kinni jääda.

Vaal keset rohelist looduskeskkonda möjub kummastavalt vöi isegi veidi maagiliselt, tuues osakese sügavast veealusest maailmast nähtavale. Planeet Maa veekogude pindala on hoomamatu. Inimesed ei oska tihti seostadagi, et meie maismaapealne tegevus jöuab ka kaugemate kohtadeni maailmameredes. Nii näiteks jöuab prügi ja plast maapinnalt vihmavee, jögede ja merede kaudu ookeanideni, mille avarustest avastati vaid ligi 40 aastat tagasi sadades tuhandetes kilomeetrites laiuvad prügisaared, mis koguvad endiselt plasti juurde. Paratamatult möjutab selline saastatus köiki mereloomi, sealjuures ka maailma suurimaid – vaalasid.

Hinnanguliselt on vaalapüügi tööstuse algusest alates kütitud ligi 3 miljonit eri liiki isendit, mistöttu on nende arvukus möne vaalaliigi puhul langenud kriitilise väljasuremisohu piirile.

Vaaladel on aga otsene roll Maa ökosüsteemi säilimises. Kuigi kaugel meie kulutuuriruumist, hoiavad ka meid elus sellega, et toidavad fütoplanktonit, kes saab väetist just vaalade väljaheidetest. Sealjuures on fütoplankton kui ookeanis höljuv vihmamets, mis toodab vähemalt poole maailma hapnikust, aitab säilitada kalade arvukust ning seob oma elutegevuse käigus atmosfäärist tohututes kogustes CO2-te, aidates nii vöidelda kliimamuutuste vastu.

Mida rohkem on vaalasid, seda hoitum on meie planeet.

Kunstnik: Ines-Issa Villido

Ellu

2019. aasta festivaliks valmis projekt ilandphant Ellu, mis toona kaunistas Loojangulava. Ellu sönum on suunata meid hoidma loomi ja loodust ning pöörama tähelepanu oma igapäevastele valikutele, mis neid möjutavad. Läbi teadlikkuse ja hoolivuse avanevad vöimalused teha loodusega koostööd. Samuti püüab teos tösta inimeste teadlikkust kaasaegses turismitööstuses matkadeks ja muudeks meelelahutusteks kasutatavate elevantide saatusest. Kuigi elevandid on oma olemuselt väga intelligentsed ja öpihimulised, on nad siiski metsloomad ja selleks, et nad inimestele kuuletuks, viiakse nende peal läbi julm treeningprotsess.

Ilandphant Ellu on elusuurune Aafrika elevant, kellele selga ronides on vöimalik saada päris elevandil ratsutamisele väga ligilähedane kogemus ja seda ilma looma piinamata. Ellu pooldab elu ja armastust ja soovib, et inimesed valiksid elevante eemalt imetleda.